Lõpetuseks
 

Üldiselt leidsin omal nahal kinnitust, et sellised pisikesed punnid ei olegi arvestatud remontimiseks. Kuna ma AF'i ise tööle ei saanud, uurisin kohalike Minolta esindajate/remontijate käest, et mida teha. Nagu selgus ei remondita Eestis kohapeal eriti midagi. Üks variant oli saata kaamera läbi esinduse kusagile Leetu, teadmata ajaks, teadmata tasu eest jne... teine variant oli saata Rootsi, kus ainuüksi asja remonti võtmise tasuks öeldi mulle 100 EUR!, mis tundub natuke paljuvõitu. Ei tea kas taheti lihtsalt lahti saada... Lisaks, et sellise kaamera saab kätte uuest peast ca 5000 EEK eest(seisuga mai 2003) ja siin on juba hõlma all vedajate kasum sees. Kui veel arvestada, et objektiivimoodulit ei oleks keegi remontima hakanud, vaid see oleks lihtsalt ära vahetatud ja see moodul on vaieldamatult selle kaamera kõige kallim osa siis polegi nagu mingit mõtet, odavam on uus fotokas osta.

Kaamera enda kohta veel niipalju, et kui tal kest peal oli, siis tundus selline ilus kompaktne ja "ühes tükis" asi, kui kest maha võtta jääb kätte miskine habras pundar üksteise külge krutitud vidinaid. Mõtlema pani ka asjaolu, et sisemuses oli näha käsitsi ja räpakalt ülejoodetud kohti. Kas on tegu praagiga, millele on hiljem hing sisse puhutud? Või on see lihtsalt tüüpiline Korea koostekvaliteet? Olles lähemalt uurinud selle kaamera hingeelu, hoiaksin mina omanikuna seda pealtnäha tugevat karbikest väga hoolikalt, sest sisu jättis üldiselt hapra mulje.

Jah, kenad pisikesed digifotokad pole mõeldud loopimiseks ja kindlasti üheks põhjuseks, miks see kaamera üldse maha kukkus, oli ka see, et omanik ei olnud veel jõudnud külge panna käerihma. Väike nagu ta on, ilma väljaulatuvate osadeta, võib digi-ime silmitsemise õhinas kergelt käest lipsata.

Aga aitab küll Minoltast, mul juba uus tilluke mänguasi lammutada, seekord Canon'i IXUS II.